Eestil on pikk traditsioon puidu- ja masinatööstuses, meie tervisetehnoloogia areng on eeskujulik, meil on hea maine e-teenuste valdkonnas jne. Ometi oleme aruteludes tihtilugu jõudnud järelduseni, et peaksime olema veelgi targemad, kiiremad, paindlikumad. Mis takistab meid rohkem saavutamast?

California ülikooli professor AnnaLee Saxenian on võrrelnud arenguid Silicon Valley ja Bostoni piirkonnas. Põhjus, miks Silicon Valley on palju edukam olnud, on kõnekas: selle edu tugines suuresti koostöövõrgustikele, mis piirkonna ettevõtete vahel välja kujunesid. Ettevõtete juhid, kes tegelikult olid konkurendid, jagasid infot ja meetodeid probleemide lahendamiseks. Silicon Valleys vahetavad inimesed pidevalt töökohti ja positsioone: sinu kolleegist võib saada klient või konkurent, praegune ülemus võib olla tulevikus alluv jne. Pingete ja usaldamatuse asemel suurenes seetõttu hoopis isiklike suhete ja võrgustike väärtus. Silicon Valley peamine konkurent, Bostoni piirkonnas tegutsev Route 128 aga sellist sotsiaalset võrgustikku välja ei arendanud. Pigem olid normiks sõltumatus, salatsemine ja kivinenud traditsioonid. Samuti suhtlesid töötajad pärast tööd omavahel harva.

Nobeli preemia laureaat Kenneth Arrow on oma uuringutes järeldanud, et peaaegu iga äritehing eeldab teatavat usaldust, eriti eeldavad seda aga pikaajalised tehingud. Tema sõnul võib üsna kindlalt väita, et suurt osa majanduslikust mahajäämusest maailmas saab seletada vastastikuse usalduse puudumisega. Üks mõjukamaid usalduse teoreetikuid, Poola sotsioloog Piotr Sztompka ütleb, et usaldusel on võtmeroll, kuna usalduskapital loob aluse finantskapitalile. Usalduskapital motiveerib inimesi tegema oma tööd võimalikult hästi, innustab õppima ja katsetama, kuna usalduslikus keskkonnas on loomulik jagada üksteisele ideid ja hoiatada võimalike riskide ning ohtude, näiteks tülikate klientide eest.

Eelduseks, et organisatsiooni ja selle liikmete, näiteks ettevõtte ja töötajate vahel saaks usaldus üldse tekkida, on see, et inimesed teaksid, mis tegelikult toimub. Liftide ja eskalaatorite tootja KONE kauaaegne juht Matti Alahuhta kirjeldab oma ettevõttes toimuvat nii: „Jälgime tähelepanelikult arenguid ja oleme kontaktis ettevõtte iga töötajaga, räägime ka väikestest edusammudest. Olulised on silmast silma kohtumised ja vestlusringid ettevõtte plaanide ja tegevuse teemal. Teeme seda selleks, et iga KONE töötaja tajuks firma eesmärke ja mõistaks, kuidas tema töö tervikpilti mõjutab.“

Harvardi ülikooli professori Robert D. Putnami järgi põhineb kogukondade edu sotsiaalsetel võrgustikel, mis loob inimeste vahel usaldust ja avatust. Usaldus, sarnased väärtused ja koostöö ühiste eesmärkide nimel moodustavad tema sõnul sotsiaalse krediidi. Kui õpitakse usaldama inimesi väiksemas mastaabis, viib see usalduse levimisele kogu ühiskonnas: suureneb turvalisus ning püsivad majanduslikud ja sotsiaalsed suhted.

Francis Fukuyama on väitnud, et tulevikus tõusevad esile need majanduspiirkonnad, mille elanikel on kõrge sotsiaalse usalduse tase ehk rohkesti sotsiaalset krediiti. Ta viitab, et kui me ei saa oma töötajaid või teisi turuosalisi usaldada, raiskame lõpuks suure osa varast kontrolli, kindlustuse, õigusteenuste jms peale.

Kiirelt arenev tehnoloogia sunnib küsima, kas virtuaalsed võrgustikud asendavad otsesuhteid. Tõsi, enam ei pea suhete hoidmiseks näiteks Silicon Valleys tegelikult kohal olema – virtuaalne kommunikatsioon annab suurema vabaduse töötamise koha ja aja suhtes. Kindlasti sõlmitakse ja säilitatakse nii äri- kui ka sotsiaalseid suhteid puhtvirtuaalsel teel, kuid füüsiline lähedus on olulisemate ametialaste ja ühiskondlike suhete kindlustamiseks ja tugevdamiseks hädavajalik. Ka sotsioloogid kinnitavad seda: kuigi internet aitab teadlastel suurtest vahemaadest hoolimata sidemeid säilitada, on füüsiline lähedalolek ikkagi tähtis. Teadlased, kes näevad üksteist sagedamini või töötavad üksteisele lähemal, vahetavad ka sagedamini e-kirju. Sage kontakt interneti kaudu täiendab, mitte ei asenda näost näkku suhtlemist.