Loe teksti ja vali rippmenüüst lünka (1–12) sobiv sõna või sõnaühend. Näidis on tähistatud 0-ga.

Vanade perefotode uus elu
Kingakarbitäis vanu pilte kummutisahtlis, tuhanded sorteerimata fotod mälupulgal – need kõik (0) pereloo.
Et see lugu ka järgmise põlve vaatajatele arusaadav oleks, tuleb leida (1) korraliku fotoalbumi tegemiseks. „Perealbumi tegemine on tõesti suur (2) , kuid see tasub vaeva ära,“ kinnitab fotokonservaator Meriliis Roosalu. Tema sõnul on klassikaline fotoalbum end tõestanud kui kõige tõhusam viis piltide (3) . Nimelt säilivad fotod seal kõige (4) . Ka hoiab see koos ühe ajastu, ühe inimese mõtted ja pere ajaloo, rõhutab ta.

Roosalu ise koostas albumi oma vanaisa piltidest. Ta (5) ligi 600 fotot. Ta valis välja need, mille kohta vanaisa oskas (6) anda. Korralike pildiallkirjadega fotoalbumit kasutatakse nüüd sageli.

Tähtis on, et albumilehed oleksid (7) , sest tumedate lehtede puhul on rohkem kasutatud foto tagapinda kahjustavaid keemilisi aineid. Eriti tasuks (8) mustad ning tumerohelised ja -sinised lehed. „Pealegi on kodus palju lihtsam leida tumedat pliiatsit kui heledat, millega pildiallkirju lisada,“ jagab Roosalu veelgi soovitusi. Fotod säilivad paremini albumis, millel on kas pärgamendist või siidipaberist vahelehed.

Sama tähtis kui pildid on perealbumi koostamisel ka lisainfo pildi (9) . Oleks vaja märkida, kes on pildil, kus nad on, mis sündmusega on tegu. Sageli jäetakse märkimata, kes pildi tegi, aga ega sündmus ennast ise ei (10) . Kindlasti soovitab Roosalu lisada allkirja juurde ka pildilolijate sugulussuhted.

Info võib kirjutada foto tagaküljele hariliku pliiatsiga, mitte pastakaga. Pastakaga kirjutatu pole kuigi (11) , seevastu hariliku pliiatsi kiri on sama hästi kui igavene.

Kui (12) oli kombeks pilte albumisse kleepida – on ju sageli eestlaste perekonnakroonikateks just sellised sajandivanused kleebitud piltidega fotoalbumid –, siis tänapäeval seda teha ei soovitata, kasutada võiks hoopis spetsiaalseid fotonurki.