Loe tekstilõike (A–D) ja väiteid (1–12). Otsusta, millise lõigu kohta iga väide käib. Iga lõigu jaoks on 2–4 väidet.

Aleksei Turovski „Südaöine karje“
A
Üheksa-aastaselt olin ma juba üsna mitmekesise kollektsiooniga koduloomaaia pidaja. Tõsi küll, isendite voolavus minu loomaaias oli kaunikesti suur. Putukate valmikud ei ela eriti kaua ja kipuvad ka igal võimalusel jalga laskma. Valgete laborihiirte paar, kelle kinkis mulle ema kolleeg, loodusteadlane Villem Voore, paljunes niivõrd edukalt, et mõne kuuga sai neid mitukümmend. Väikeses puuris sundis asustustihedus nad lõpuks üksteise kõri kallale, mis vapustas mind nii, et ma nõustusin kogu elanikkonna pedagoogilisse instituuti tagastamisega.

Peamiselt tegelesin aga veeloomadega, nende pidamine kulges rahumeelselt. Kalad elasid väikeses akvaariumis vetikate vahel, sõid kuiva toitu, vahel ka sääsevastseid ja väikseid vihmaussitükikesi. Kõik oli ilus ja lausa idülliline seni, kuni mulle kingiti kaks aksolotlit.

Aksolotl on Kesk-Ameerikast Mehhikost pärit neoteeniline loomake. See tähendab, et võib juhtuda, et ta saavutab suguküpsuse, säilitades samas nii mõnegi noorjärgu tunnuse, antud juhul lõpused, mis annavad aksolotlile võimaluse elada vajaduse korral ka ainult vees. Elukal on ka kullese tüüpi, teravate ülemiste ja alumiste servadega saba, varbavahelised ujumisnahad ning tohutu pea hiigelsuure suuga.
B Loomad kinkis minu ema, kes oli äärmiselt salliv oma pojakese hobide suhtes. Nii tõi ta mulle koju kaks peaaegu 20 cm pikkust, praktiliselt täiskasvanud isendit. Kuna aga proua motoks lapse hobide suhtes oli mitte omapoolse sekkumisega üle pingutada, ei kommenteerinud ta oma kingitust, mis oli siiski elus. Ema ilmselt ei teadnud ega tundnud huvi, mis elu selline loom elab ja mida või keda ta sööb.

Mäletan väga eredalt seda toredat põnevustunnet, mis valdas mind, kui panin aksolotlid otsemaid oma väikeste kalakestega täidetud akvaariumi. Kahe päevaga olid kõik gambuusiad ja gupid ära söödud ning edaspidi toitsin ma oma toredaid draakoneid liharibakeste, vihmausside ja muude mahlakate ja maitsvate loomse toidu palakestega, millega mind varustas mu kallis hoidjatädi Helene.

Ma kiindusin oma aksolotlitesse täielikult ning kuna külastasin tihti zookauplust, ei läinud kaua, kuni avastasin seal uue aksolotlite partii. Jooksin ema juurde raha järele, mille ka sain, et oma loomaaeda täiendada.
C Tõin loomad kiiresti klaaspurgis koju ja panin kohe akvaariumisse vanade võimsate olijate juurde, mõtlemata, et kolm uut looma on kõigest 12–13 cm pikkused, kehamassilt mitu korda väiksemad kui „pärismaalased“. Midagi halba ei juhtunudki: kõik viis kõndisid aeglaselt akvaariumi põhjas, tõustes aeg-ajalt pinnale „õhuampsu“ järele, millega kaasnesid nuukselaadsed häälitsused. Läksin õnnelikult magama.

Keset ööd äratas mind tädi Helene. „Alja,“ ütles ta väriseva häälega, „akvaariumist kostab õudne karje, tule vaata, mida su loomad teevad.“ Õigus tal oligi: kõigil kolmel väiksel aksolotlil oli mitu kehaosa kas täielikult või osaliselt ära hammustatud. Ühel puudus neli kuuest lõpusesarvekesest, üks tagumine jalg ja pool saba. Teise kahe vigastused polnud vähem tõsised. Akvaariumi vesi oli roosakas. Mis aga tabas mind kõige rängemini, oli asjaolu, et kaks suuremat isendit istusid põhjas, vaadates maailma absoluutselt ükskõiksel ja flegmaatilisel moel nagu tahtes öelda: „Mida me tegime, väike kesköine amps ei tee ju paha?“
D Selline oli minu esimene reaalne kokkupuude kannibalismiga. Ema tegi ettepaneku viia noored loomad härra Voore juurde õppevahenditeks, kuid mina sellega ei nõustunud. Eraldasin nad, paigutasin omaette väikesesse veeanumasse. Püüdsin neid toita, mis üllatuslikult võttis ka vedu. Kolme nädala pärast olid kõik vigastatud ja jõhkralt ära rebitud kehaosad tagasi kasvanud, alguses veidi väiksemana kui nende terved paarilised, kuid ka see erinevus kadus mõne kuu möödudes.

Nii sain ma oma zooloogilise karjääri alguses väga tähtsa õppetunni nii kannibalismi kui ka jäsemete regeneratsiooni osas. Ema muretses muidugi pikalt, et selline kogemus võib lapsukese hinge jälje jätta, ning jagas oma muret ka Helenega. Kuid viimane, kes tundis mind väga hästi, ütles, et selle lapse hingele nii lihtsasti viga ei tee, ja et ta ei imestaks, kui laps korraldaks tema õmbluskääride abil korduseksperimendi. Seda siiski ei juhtunud. Milline aga oli tädi Helene kuuldud südaöise õudse karje päritolu, jäigi suureks saladuseks.

Millise lõiguga väide sobib?
1. Aksolotlite eluviisi kohta ei olnud peres esialgu kellelgi mingit aimu.
-- Vali --
A
B
C
D
2. Algul said kõik niinimetatud draakonid omavahel rahumeelselt läbi.
-- Vali --
A
B
C
D
3. Hoidja arvas, et poiss võib loomadega ise kunagi uue katse teha.
-- Vali --
A
B
C
D
4. Uutel akvaariumiloomadel oli omapärane kehaehitus ja välimus.
-- Vali --
A
B
C
D
5. Noor koduloomaaia pidaja jäi varsti oma kaladest ilma.
-- Vali --
A
B
C
D
6. Ruuminappuse tõttu hakkasid loomaaia asukad üksteist hävitama.
-- Vali --
A
B
C
D
7. Mõnede poisi koduloomaaias elanud isendite eluiga oli lühike.
-- Vali --
A
B
C
D
8. Peagi selgus, et neoteenilised aksolotlid söövad oma liigikaaslasi.
-- Vali --
A
B
C
D
9. Lemmikute käitumine oma pisemate liigikaaslaste suhtes jahmatas poissi.
-- Vali --
A
B
C
D
10. Tänu aksolotlite pidamisele sai poiss loomariigi kohta palju teada.
-- Vali --
A
B
C
D
11. Poiss vaimustus oma uutest loomadest ja hakkas neid väga armastama.
-- Vali --
A
B
C
D
12. Isendid suudavad üsna kiiresti taastuda ka ränkadest kahjustustest.
-- Vali --
A
B
C
D